«Täpitäheaabits» sisaldab lõbusaid ja õpetlikke lühijutte, mis on mõeldud lastele – algul neile ettelugemiseks, hiljem juba iseseisvaks lugemiseks. Lühijuttude eripära seisneb selles, et igaüks neist asetab tavalisest suurema rõhu ühele n-ö täpitähele eesti tähestikust – õ-le, ä-le, ö-le või ü-le.

Nagu aabitsa autor ise kirjutab: «Täpitäheaabitsa lood põhinevad eesti tähestiku lõpus olevatel kelmidel – nimelt täpitähtedel, mis valmistavad igale parasjagu lugema õppivale jõnglasele kõvasti peavalu. Ehk teevad need lood täpitähed selgemaks ja lugemise lõbusamaks.»