Eesti kultuur – nagu iga teine – on tõlkekultuur: ühes keeles loetud ja teises keeles mõistetud tekstide kogum. Paradoksaalsel kombel on aga tõlget sageli väärtustatud vähem kui originaali. On see õigustatud? Ja mis põhjustel võiks omal ajal avalikus elus tuntud tõlkijate töid lugeda ja väärtustada ka täna?

Neile küsimustele otsibki vastust «Tõlkimine omas ajas», andes ülevaate sellest, mida on Eestis peetud heaks tõlkeks umbes saja-aastase ajavahemiku jooksul. Lähilugemiseks on võetud kolm tõlkeraamatut: «Kadunud ja jälleleitud Paradiis» (1895), «Lord Jim» (1931) ja «Uhkus ja eelarvamus» (1985). Raamatute peategelased on sel korral nende tõlkijad – Timotheos Kuusik, Anton Hansen-Tammsaare ja Henno Rajandi, kelle tõlgitud eesti kultuuris elame tegelikult suuresti seniajani.

Anne Lange on Tallinna Ülikooli õppejõud ja tõlkija. Tema tõlkes on ilmunud üle 30 raamatu ja lavastatud üle 30 näidendi; talle on määratud Loomingu tõlkepreemia (2001) ja Eesti Teatriliidu Aleksander Kurtna nimeline auhind (1997, 2003). Kaitsnud 2007. aastal Tallinna Ülikoolis kirjandusteaduste doktorikraadi monograafiaga «Ants Oras» (Ilmamaa 2004), on ta järgnevatel aastatel uurinud eesti tõlkelugu ja avaldanud selleteemalisi artikleid peamiselt rahvusvahelistes väljaannetes.