«Mis on ühiskond? Kurnamine. Ülemklassis, kurnajais, ja alamklassis, kurnatavais, peitub ühiskonna saladus.
Selles on ka degeneratsiooni allikas. Tarvitajad nõrkevad liiga vähesest tööst ja toitjad liiga rohkest.
Siiamaani on alamklass olnud killustatud edeva püüde läbi saada ülemklassiks. Nüüd tahab ta kaotada tarvitavat ülemklassi ning on seega õigel teel.
Kes aga usuvad ülikultuuri kestusse vabastunud alamklassi abil, on valesti arvestanud. Ainult orjade toetusel võidi luua säärane lolluse püramiid. Ei kordu seesugune kasutu ettevõte kui Peetrikirik, ja ühelgi Raffaelil ei leidu aega arenduda, sest kõik peavad muretsema elatist ega teeni enam üksteist. Mitte ainult tööstustöölised ei vabane olenevusest, vaid ka teenrid, popsid ja moonakad.
Kas läheb siis elu maailmas igavaks? Mitte põrmugi. Kes arvavad niiviisi, ei näe iialgi uut maailma. Elu ainus puhas rõõm, mis on tugev keha ja teadmine, et elatisest jätkub, asendab kõik tujud, mis suunduvad «kõrgema» poole.
See tagasipöördumine käärib praegu inimsoos ja astub hiiglasammudega edasi.
See raamat kõneleb tööst ühiskonnaa parandamise alal ja juba tehtud reformikatseist õnnestunud tagajärgedega. Muidugi on need katsed kõik teostatud välismail, sest Rootsis sammub areng tigukäiku. Ent ometi arvab tark, et tempo on liiga kiire.»

Sisu:

• Esisõna
• Südametunnistusepiin
• Tagasilangus
• Uudisehitis
• Pealpool pilvi