Tšingis-khaan muutis maailma omal moel, barbaarselt ja veriselt. Tema hord läbis miilide asemel pikkus- ja laiuskraade, ta pühkis oma teelt linnu ja pööras ümber jõgesid, tema järel täitusid kõrbed põgenike ja laipadega. Aga kust ta oli läbi läinud, seal jäi püsima selline rahu, et igaüks, olgu noor tütarlaps või relvastamata käskjalg kullakotiga, võis ratsutada hirmu tundmata nomaadiimpeeriumi ühest servast teise.
Ja see metslane, kes polnud eales elanud linnas ega osanud kirjutada, lõi viiekümnele alistatud rahvale seadusi, mis kestsid veel sajandeid pärast suure pealiku surma.