«Ta pole veerott, madam! Ta on tüdruk kui lill, kellele troopika taevas olnud triiphooneks ja torm peakatteks. Ta teab kõik, mis meie, merimehed, teame - ainult kõike head sellest - sest üheltki meist pole ta kuulnud midagi muud.» See oli vana John Henry, kes kaitses mind nõnda Ameerika konsuli naise ees ühes Austraalia sadamas. Daam küsis madruselt, kui see seisis laeva ees vahil, mis tõugu «veerott» see kapteni tütar oli, kes elas niisugust toorest elu tooreste meeste keskel skuuneril. John Henry, tundes, et pidi ülal hoidma kapteni tütre auväärsust ja merimeeste tublidust, vastas kogu mere luulega, mis tal oli tagavaraks.
