On läinud mitu päeva, mitu ööd,
ja mitu nädalat ja mitu kuud,
ja jatkund kesk tüünt on argitööd.
Ja vaevalt kohkanud on ranna puud,
ehk kastund adrud, meriajud muud.
Ja kustunud on kilged, ranna leed.
Kuil merikoer ei ole avand suud
all Näki-Neelus, maa pool sõidu teed,
kus tormi aegu hulisevad mustad veed.

Jo valvel mitu ööd on istund krahv,
kulm kortsus, meri öine silme ees,
ja kõrval vana Andres, kipper vahv.
Nõrk tuli vaevalt loidab kivilees,
rumm helgib mustjalt laual kannu sees.
Ei kilgeid ole lasknud panna ta.
Kui öö, nii tume mõtteis istub mees
ja piilub läbi pimeduse vaa,
ja üle tühja ranna, öise musta maa.