«Siin, efendi,» ütleb teejuht ning viipab käega kaares enese ümber. Ühe kalju jalamil voolab maapinnale kaks allikat, otse nende kõrval kolmas - ja nii edasi, kuni Schliemann on neid kokku lugenud kolmkümmend neli tükki.
«Sa lugesid valesti,» laidab mees Bunarbašist, «neid on nelikümmend. Sellepärast nimetatksegi seda paika Kirk Giöseks, Neljakümneks Silmaks.»
Tusaselt sammub Schliemann ühe juurest teise juurde ning pistab oma taskutermomeetri vette: kõigis kolmekümne neljas - või neljakümnes - allikas on temperatuur võrdselt seitseteist ja pool kraadi. Samuti nagu allikate arv räägib see Homerosele vastu ning järelikult ei saa see paik õigupoolest Trooja olla. Ja just siit leidis õpetatud rändur Lechevalier kõikide Homerose jüngrite rõõmuks kaks allikat, ühe külma ja ühe kuuma! Oh neid teadlasi! Ka nendest allikatest lähtuva oja samastamine Skamandrosega, millega arheoloogid on toime tulnud, ei saa õige olla, sest mitte miski selle kolm meetrit laia sosie nire juures ei vasta Homerose poolt Skamandrosele antud paljudele ülistavatele täienditele.