Balti pataljonis, mida baltlased hakkasid ise rügemendiks kutsuma, võitlesid nii baltisaksa aadlikud kui ka lihtkodanikud, endised sõdurid ja ohvitserid, kellele tollane Eesti Vabariigi pea- ja sõjaminister Konstantin Päts oli andnud loa formeerida maakaitsevägi, mis alluks Eesti vägede ülemjuhatusele ning aitaks Eesti rahvaväge võitluses pealetungiva Punaarmee vastu.

Sellega said lahkuvast Saksa armeest maha jäänud ning kohalikud sakslased õiguse kaitsta Eesti Vabariiki kõrvuti eestlastega. Lisaks võttis Eesti Ajutine Valitsus enda kanda ka sakslaste kaitseväeosade organiseerimise ja ülalpidamise kulud. Balti pataljoni (rügemendi) sõjateed Eesti Vabadussõjas käesolev raamat kirjeldabki.