Raamat sisaldab William Jamesi Giffordi loengusarja raames aastatel 1900–1902 Edinburghis peetud loenguid. Olles keemik, arst ning hiljem psühholoog, püüab James teaduslikke meetodeid kasutades uurida võimalikult rangelt ka nii subjektiivset teemat nagu religioon. Tema järeldused põhinevad paljudel konkreetsetel religioosse kogemuse juhtude kirjeldustel, millest enamik pärineb esmaallikaist. Jamesi huvitab uskupöördumine ning selle sünnipärased eeldused. Ta rõhutab alateadvuse rolli kõrgema võimu ehk jumaliku tunnetamisel. Arutletakse huvipakkuvate küsimuste üle nagu müstilised kogemused, patoloogiline depressioon, usuline pöördumine ja/või moraalse küpsuse saavutamine, missugused on pühaku iseloomu plussid ja miinused jne. Kui rääkida religioossusest kui terviklikust ellusuhtumisest, siis on James veendunud, et erinevad inimesed vajavad erinevat religioossust.