Tõnis Tootseni luulekogu «UTTU» käib kaduviku ristteid, kus kohtuvad elu naljakus ja kiskjalikkus, talveööde morbiidsus ja pähe lööv päike, hinge sõtkuv rutiin ja äkki vallanduv vabavool... 

       oo
  oleme korduvalt kohtunud


      muidugi ei mäleta
   mäluaukudes saimegi
   l ä h e m a l t  tuttavaks

    katkenud mõttelõngas
     naerukrampides
      unetus unes
        oos

       igas hetkes
      kus sind ja mind
       on ühevähe

      noh ega midagi
     aevastades näeme

    aevastades tõesti näeme

         korraks