David Hume'i (1711–1776) kaks elegantset «Uurimust» kuuluvad kõige tähtsamate filosoofiatekstide hulka. Hume kaitseb siin kogemusest lähtuvat arutlemist metafüüsilise «sofistika ja illusiooni» vastu.
Esimene «Uurimus» kaalub inimese mõtlemise lähtekohti ja protsesse, jõudes järelduseni, et me ei jõua kunagi täieliku arusaamiseni loodusest ega omaenda mõistusestki. Mõlemas vallas tuleb vaistlikult õppida kogemusest ning tunnistada aru piiratust ja loomset loomust. Säärane skepsis peaks looma aluse teadusele inimesest, vabastades selle metafüüsilisest ja religioossest ebausust. Teist «Uurimust» pidas Hume oma kirjatöödest «võrratult parimaks». Selles selgitab ta moraali põhinemist tunnetel ja mitte teadmisel. Inimesed hindavad teistes kõrgelt nii neile enestele kui ka teistele kasulikke ja meeldivaid omadusi. Igaühe loomuses peitub sümpaatia ja humaansus – kaasaelamine kõikide teiste inimestega.
«Uurimused» annavad ülevaate Hume'i seisukohtadest inimmõistuse, põhjuslikkuse, tahtevabaduse, imede, õigluse, vooruste jm vallas. Tema mõtlemisest täielikuma pildi andmiseks on köitesse lisatud Hume'i peateose «Traktaat inimloomusest» peatükid isikuidentsusest ning kokkuvõte «Traktaadist». Tõlkija järelsõna keskendub Hume'i naturalismile ning mõistuse ja tunnete vahekorrale tema süsteemis.
