Valikus on püütud esitada läbilõiget möödunud sajandi populaarsest lauluvarast, mis peale meelelahutusliku eesmärgi tahaks lugejale meenutada, kui õhuke kultuurikiht lahutab meie praegusi luuletippe neid õitsetanud rammulademest. Kõrvale on jäetud isamaalaulud ja tuntumate (kirjanduslukku jõudnud) autorite looming. Esitatud laulud on kas tervenisti või ositi olnud ka lauldavad.
Valdavaks aineks on armastus. Sealjuures peaaegu ei kõneldagi õnnelikust armastusest. Meelisteemaks on igat laadi armuhaavad, õnnetu armastus. See viib kloostrisse, vangimajja või surmahauda, võtab mõistuse ja teeb mõrtsukaks. Õnneks tembib neid pisarate ja vereojasid olustikuline satiir, millele eesti rahvas on alati aldis olnud.
Omasugust münti sajandi keskpaiga laulikukirjandusele lisavad õpetlik-manitsevad lood; neis rünnatakse viinajoomist, tagarääkimist, abielunaise tigedust ja õelust. Ent kohtame ka reageerimist päevasündmustele: iga Vene keisririigi sõda toob kaasa naiiv-tõsimeelseid üleskutseid ja kaasahurraatamist. Laevanduse arenemisega ilmuvad laulikutesse meresõidulaulud.
Ülo Tedre

EEVALD JA MINNA
Ritter Eevald ja ta Minna
istusid kord käsikäes
rohuaedas, väikse linna
rõõmsa suveilu sees.

Ritter Eevald ütles Minnal:
«Jäta nuttu järele!
Kui jo teist kord lilled õitsvad,
tulen ma so järele!»

Vaevalt oli aasta mööda,
puud ja lilled puhkesid -
ritter Eevald ruttas aeda,
kus nad ükskord lahkusid.

Aga mis ta näeb sealt kaugelt?
Valget kiviristikest
ja seal peal on kirjutatud:
Ma jään truuks sul' igavest!

Ritter Eevald nuttes pani
sõjariistad kõrvale
ja läks kloostri, kus ta suri
mõne aasta järele.