Igapäevane kunstlikult tekitatud pudi-padi kisub alailma meid eemale iseendist – nii kipume unustama, mis on elus peamine.

Anastasia imelisest taigast, helisevate seedrite lähedalt, jätkab põliskodude mõtestamist Venemaa kirjaniku Vladimir Megre sule läbi.

Jumalik Armastuse energia tuleb ja lahkub taas, kui me teda hoida ei oska. Vaaremad ja vaarisad aga teadsid, kuidas teda kohelda. Elava jumaliku energia tundmine aitas sündida inspiratsioonipuhangutel, milles loodi oma kodu ümbrus. Ja Armastus jäi alati inimese kõrvale, sündisid suurepäraste võimetega põlvkonnad.

Eks paista see nagu kaunis muinasjutt. Ilmselt on mõnedki muinasjutud meieni kandnud esivanemate iidseid teadmisi. Kõik võib osutuda ühel hetkel tõeks. Looduse ja Universumi seadusi tundes võime vanadele tarkustele toetudes siluda saatusehaavu, kustutada negatiivsete kogemuste tagajärgi, muuta uueks ja elavaks oma kodud, ärgata Elule, leida igast ummikteest väljapääs, lihtsalt rahuneda asjatust sebimisest.

Armastusega Loodu kaitseb nii meid kui meie lapsi, Jumala loodust, liidab meid möödunud põlvedega, loob uusi mõõtmeid, taastab sideme algsete tarkustega. Hoides Elavat iseendi ümber, õnnistades tulevasi aegu oma südamest sündivate inimlike tegudega – nii täituvad aegamööda puhtad, muinasjutulised unistused.

Teine trükk.