Neil vähesetel lehekülgedel räägib Itaalia teatriuuendaja, kirjanik, õppejõud, filosoof ja usin kõndija Giuliano Scabia (snd 1935 Padovas) oma eksperimentidest luule-, teatri- ja muusikamaastikel – otsides häält, mis sünnib armust, mängust, hoolest.

See arm on ka puhastumine, lapse rõõm, emaüsas oleva loote hingetõmme; kuulatamine enne kõnelemist, lõhe, kustkaudu näeb teisi maailmu, ja jutustuse pesa. Luule on Scabia jaoks kerge rännak mööda päris ja kujuteldava maailma ligipääsmatuid ja keerulisi teid, otsimaks värinal kehastuvate sõnade ürgseid vorme. See on kõnnak mööda radu ja metsi, mööda püha Franciscuse ja Collodi, Nievo, Rigoni Sterni, Borgese, Zanzotto, Meneghello ja Tarkovski jälgi.

See peaaegu provokatiivselt vanamoodne raamat kõneleb meile isaliku usalduse ja tarkusega, mis näib kostvat aegade tagant, luulest, mis on varjul meis kõigis – on varjul meis kõigis elunevas lapses, loomas ja taimes. (Jüri Talvet)