Eesti Vabariigi 100. juubeliaasta ei pane meid loodetavasti unustama, et peagi tähistame ka 100 aasta möödumist Eesti vägede võidust Saksa Landeswehri üle. Vahest just tänu sellele saamegi üldse Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistada – nimetatud võiduga ajas eestlane lõplikult selja sirgu, kunagised kaotused ja mõisatallide alandus uhuti minema. Sõtta parunite vastu põgeneti teistest rindelõikudest ning hospidalidest, nende lahingutega kasvas oma riik rahvale lõplikult südame külge.
Pole ime, et selles sõjas peetud lahingute eest sedavõrd palju Vabadusriste välja teeniti, osalt paraku postuumselt. Tean isiklikest kogemustest, kui keeruline võib olla mõne Euroopa riigi suursaadikule selle sõja tähendust selgitada – ilmselt samal kombel nagu omal ajal meie esivanemate jäärapäisust, kes ammustel aegadel kultuuritoojatel raudpotte peas mõlki tagusid, ise karjudes: «Laula, laula, pappi!»
Selles raamatus lastakse rääkida neis võitlustes osalenud meestel – reameestest ohvitserideni, linnarahvast Asutava Kogu saadikuteni. Sest igaüks neist andis oma panuse, et peagi 100. korda võidupühal sinimustvalge all seista.
