Me räägime iseendaga. Sõnavoog on siseelust lahutamatu: kui olete hääletult korranud meeldejätmiseks telefoninumbrit, olete kasutanud sisehäält.
Paraku kipub sisehäälest saama vadin just siis, kui me teda kõige enam vajame – kui pinge on laes, panused on kõrged ja emotsioonid mässavad. Vadin koosneb tsüklilistest negatiivsetest mõtetest ja emotsioonidest, mis seavad ohtu nii meie tegutsemise, otsustamise, suhted, õnne kui ka tervise. Endasse vaadates loodame abi saada sisemiselt teejuhilt, aga kohtume hoopis sisemise kriitikuga.
Miks mõnele inimesele tuleb enda sisse vaatamine ja oma tunnete mõista püüdmine kasuks, teine aga läheb täpselt samamoodi talitades hoopis katki? Kuidas halvava stressi tingimustes arukalt mõelda? Vadinast jagusaamiseks ei tule iseendaga rääkimist lõpetada, vaid hoopis rääkida tõhusamalt. Selleks vajalikke vahendeid pole vaja minna kusagilt otsima: need ootavad otse meie nina all.
Ethan Kross on Michigani ülikooli psühholoogiaprofessor ning juhib sealset emotsioonide ja enesekontrolli laborit. Oma teadustöös uurib ta sisekõne mõju tervisele, sooritusele, otsustele ja suhetele.
Raamatukoi soovitab:
Se on raamat meie sisekõnest, ärevusest. Kuidas vadin vahel negatiivsete kogemuste ajel muutub ülevoolavaks ning hakkab mõjutama ka meie füüsilist seisundit ja suhteid inimestega.
Emotsioonidest kantud vadin on tunginud sotsiaalmeediasse, mis ärgitab vastama küsimusele «Millest mõtled?». Me ei pea vastama, aga teeme seda siiski.
Psühholoogiaprofessorist autor arutleb: «Kuidas saab hääl, mis on inimese parim nõuandja, olla samas tema halvim kriitik?»
«Uuringud näitavad, et samad närvivõrgustikud, mis aktiveeruvad siis, kui keegi meile meeldib või kui me tarbime mõnu pakkuvaid aineid (kõike alates kokaiinist kuni šokolaadini), aktiveeruvad ka enda kohta teistele inimestele infot jagades. Eriti veenva näitena selgus 2012. aastal ühest Harvardi neuroteadlaste uuringust, et iseenda kohta teistele info jagamist eelistatakse raha saamisele. Teisisõnu, sotsiaalne joovastus on nagu neuraalne eufooria, mis kõditab meeldivalt dopamiiniretseptoreid.»
Raamatust saame teada inimestest, kes oma vadinaga võitlevad. Kross pakub välja teaduslikke tehnikaid, mis aitavad iseendaga tõhusamalt rääkida.
