«Vagabund» on romaan illusioonide kaotusest, õnneigatsusest, ent samuti sisemisest võitlusest ja võidust enda üle. Renée Néré, tülpinud oma abikaasast, maalikunstnik Taillandyst ja tolle truudusetusest, jätab mehe maha. Lahkuminek mõjub naisele muserdavalt ja et endaga toime tulla, hakkab Renée miimiks, tantsijannaks ja näitlejaks. Temasse armub rikas pärija Maxime ja ehkki see uus armastus naist ahvatleb, ei suuda ta samal ajal vabaneda oma esimese abielu valusatest mälestustest.
Raamatus on Colette ohtralt kasutanud isiklikku abielukogemust, samas on see ka ülistuslaul teatri kulissidetagusele maailmale ja seda asustavale, vaesuses virelevale näitlejateperele. Need kaks teemat – loobumine armastusest ja kontsert-teater, mida kirjanik arendab kogu romaani ulatuses, on omavahel tihedasti läbi põimunud.

Prantsuse romaanikirjanik Sidonie-Gabrielle Colette (1873–1954) avaldas oma esimesed raamatud mehe nime all, kuid pärast lahkuminekut võttis kirjanikunimeks vaid Colette. Kireva elukäiguga Colette'il oli armulugusid nii meeste kui ka naistega, ta oli mitu korda abielus ning töötas enne kuulsaks saamist Pariisi kabareedes. Kõik Colette'i romaanid on suuremal või vähemal määral autobiograafilised ning tema põhiteemad kirjanduses olidki naise seksuaalsus ja armastus – selle rõõmud ja piinad. Colette sai tuntuks juba 20. sajandi alguses, tõeline kuulsus saabus aga 1920. aastatel, mil ta liikus ringi prantsuse intellektuaalide ja kunstnike grupis, mis oli koondunud Jean Cocteau ümber. Tema staatus prantsuse kultuuriruumis, kus tol ajal domineerisid peaasjalikult mehed, oli väljapaistev ja tähelepanuväärne. Pärast Teist maailmasõda kogus Colette uut kuulsust raamatuga «Chéri» ning selle järgedega. Kokku kirjutas Colette umbes 50 romaani, ta oli Belgia Kuningliku Akadeemia liige, Académie Goncourt'i president ja esimene selle liikmeks saanud naine.