Pärast Jaroslav Hašeki surma (1923) otsustas ajakirjanik ja humorist Karel Vanek (1887-1933) lõpetada oma sõbra poolelijäänud teose «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil» ning avaldas raamatu Švejki seiklustest Vene sõjavangis (1924). Vaneki fantaasias taaselustunud Švejk on ikka niisama muretult optimistlik, rõõmsameelne ja heasüdamlik krutskimees. Tema heietused kätkevad näilise tobeda lihtsameelsuse varjus elutarkust ja teravat ühiskonnakriitikat.
Võtnud ise osa I Maailmasõjast ja olnud Venemaal sõjavangis, oli Vanekil materjali küllaga, mis võimaldas tal luua teravmeelse huumoriga vürtsitatud tõsielupilte sõjaaegsest Venemaast.
Ja kui Švejk veel täna meie maailmas ringi käiks ning kui tema terane ja irooniline pilk oma noorusaja vangipõlve tänapäevaga võrdleks, võiks ta oma iseloomuliku leebe naeratuse saatel filosoofilise naeratuse saatel filosoofilise rahuga nentida: «Ei ole midagi uut siin päikese all...»