Pärast Jaroslav Hašeki surma (1923) otsustas ajakirjanik ja humorist Karel Vanek (1887-1933) lõpetada oma sõbra poolelijäänud teose «Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil» ning avaldas raamatu Švejki seiklustest Vene sõjavangis (1924).

Vangid jõudsid sõdurite tagaaetuna järgmisse külla. Kuid siin selgus, et Vene vägi, kes oli siit läbi marssinud sõjaliinile, oli söönud selle küla paljaks. Vangide transpordid, mis marssisid läbi siit päev päeva järel, olid ammugi väsitanud elanikkude headuse. Talupojad ja naised silmitsesid vaenulikult ja vihaselt sinihalle kogusid, kes hiilisid õhtuvidevikus küünidesse.
Kõik puges peitu. Talunaine, kellelt Švejk tahtis välja manguda paar kartulit, ütles talle:
– Midagi ei ole, mitte midagi! – Lõi ukse kinni ja kadus hurtsikusse. Ja Švejk seisis üksinda küüni ees.