Mông-Lan on Vietnamis sündinud ameerika poetess, kelle loomingut iseloomustavad korraga nii emotsionaalne tihedus kui katkestatus. Lapsena sõja viimasel päeval Saigonist pääsenud autor tunnetab selle sündmuse tähtsust paljudes luuletustes, kus vaatleb, mis tema sünnimaast saanud on. Lugeja kohtub siin nii hingehaavade ja laastatud maastikega, aga ka ilu ja heldimusega – paadisadamate ja Vietnami köögiga. On öeldud, et itk ja kiitus on selles luules üksteisele väga lähedal.
Kahe maailma vahel liiguvad kilpkonnad pääsukesed nende meeledki vanurid kes praktiseerivad kell 6 hommikul järvekaldal tai chi’d üks viibe sulandub teiseks käsivarred tuules kannad tugevalt maas maailm on muidugi olemas on nende ihude mateeria mitte ihude udu
