Lööb kell -- ja maa võbeleb. Kuu sulgub pilvede taha. Pilkases pimeduses on nad jälle siin, kuhu elavaid samm enam ammu ei too. Neid on palju ja nad miskipärast on rahutud. Neid on palju ja nad on erinevad. Nad on siin, et jutustada oma lugu, et laulda omaenese laulu -- mõni neist tõsime, mõni naljakas, mõni piinarikas, mõni irooniline, mõni julgustandev, mõni lootusetu, mõni lihtsalt nukker... Nad on siin, sest nad on saatuse tahtel siin. Aga keskkond on neil ühine -- see on pind, millesse nad kunagi kirstudes langetati. See on seesama pühitsetud, näiliselt rahulik maa.

See

on

Surnuaed...