LEIB

Pruun ja piklik, küljel lõhed,
mis meenutavad ahjuõhet,
nõnda sa laual pere ees,
leib igapäevane. Lõikab peremees,
nägu tõsine. On ju nähtud vaeva,
päevast päeva, pilgud pööratud taeva.
Pereema sind sõtkus, käised kääritud,
ning üks pool sai jahuga määritud,
tegi silutud taignale ristitähe
mõeldes, hoidku, kui siiski haput veel vähe!
Pani mõhele kaane, vaiba sellele,
keeras maoka mõhe ahju hellele
paistel paisumiseks.