EILNE PÄEV VÕIB TUNDUDA IGAVIKU KAUGUSEL

Simone üritab mitte mõelda sellele, mida on kaotanud. Polüskleroosi diagnoosi saanuna ootab ta murelikult järjekordse MRT vastuseid. Ta jättis äsja maha «parandaja» Connori, kes võis olla ka tema elu armastus. Jõulude lähenedes kutsuvad Lõuna-Dakota talve vaated ja helid esile mälestusi möödunud headest aegadest. Ent siis ühel detsembrihommikul kõlavad ülikoolis, kus Simone töötab, koridorides lasud. Simone varjub ajutiselt ohutusse kohta, tunneb hirmu, kuulatab toimuvat ja teeskleb, et kõik saab varsti läbi.

Vaikuses oodates kihutavad mõtted peas ringi. Möödunud aasta liigub fookusesse. Armumine ja selle igatsemine. Perekonnast ja tugevatest sõprussuhetest jõu saamine. Tuleviku kavandamine, selle kartmine ja lootus süngetel hetkedel. Tema elu on muutunud valguse kiirusel ja kõik ristteed on toonud Simoneʼi sellesse päeva, elama üle asju, mis ei ole tema kontrolli all, ja vastu astuma nendele, mis on.