Aasta 1984 on meist täna peaaegu sama kaugel kui keskaeg. Kergem on uskuda, et keskajal põletati Euroopas nõidasid, kui seda, et neljakümne aasta eest armastati Eestis luulet. Aga tõesti armastati! Selle üheks kinnituseks on 1984. aastal Tartu Riiklikus Ülikoolis asutatud luuleteater Valhalla.

Oli vaimselt sünge stagnatsiooniaeg, mil [i:16352], [i:39160] ja [i:37406] püüdsid karmi käega juhtida hinge vaakuvat impeeriumi. [i:42612], [i:13996], Elsa Gretškina ja teised kompartei ning KGB kohalikud tööriistad ja mutrikesed suunasid venestamist eesti kultuuri- ja hariduselus. Ja mõistagi hakkas õhk sumbuma ka vaba vaimu traditsioonilistes kantsides kõrgkoolides. Meie ülikoolilinnas oli selle ajastu sümboolselt sisse juhatanud [i:28431]i määramine TRÜ rektoriks aastal 1970.

Kümnendi teisel poolel fikseerisid [i:46] ja [i:9025] muutunud olukorra oma depressiivses manifestis «Tartu sügis», mis pandi kirja oktoobris 1978. Valhallaks liitunud seltskond ühendas endas mitut humanitaarset huvijoont. Esmalt armastus kirjanduse ja teatrikunsti vastu, teisalt sügav huvi ajaloo vastu ja kolmandaks siis kõige selle kõrval või kohal rahvuspoliitiline mõõde. Kirjandus polnud lihtsalt kirjandus ja ajalugu polnud lihtsalt ajalugu, vaid nende keskmes oli meie jaoks väga selgelt eesti kirjandus ja Eesti ajalugu.