Kümme aastat pärast ülemaailmse bestselleri
„Heast suurepäraseks“ (Good to Great) ilmumist on Jim Collins tagasi järgmise teedrajava teosega, küsides sedapuhku: miks mõned firmad on ebakindlates oludes ja isegi kaoses edukad, teised aga mitte? Tuginedes üheksa aastat kestnud uuringutele, rangele analüüsile ja kaasahaaravatele tõsielulugudele, sõnastavad Collins ja tema kolleeg Morten Hansen põhimõtted, mis võimaldavad ettearvamatutes oludes, tormilises ja kiiresti muutuvas
«Valik olla suurepärane» erineb Collinsi eelmisest teosest selle poolest, et ei keskendu mitte ainult tulemuslikkusele, vaid ka määramatutele oludele, millega tänapäeva juhid silmitsi seisavad. Rohkem kui kahekümnest teadlasest koosneva rühmaga uurisid Collins ja Hansen firmasid, mis olid silmapaistvalt edukad – ületades 15 aasta jooksul oma majandusharu indeksit vähemalt kümme korda – keskkonnas, kus valitsesid võimsad jõud ja kiired muutused, mida juhid ei suutnud ei ette näha ega ohjeldada. Seejärel võrdlesid uurijad neid «10x-firmasid» hoolikalt valitud võrdlusrühma firmadega, millel samasuguses äärmuslikus keskkonnas ei õnnestunud silmapaistvat edu saavutada.
Uuringutulemused pakkusid hulgaliselt üllatusi. Näiteks selgus, et - parimad juhid ei ole riskialtimad, ettenägelikumad ega loovamad kui võrdlusfirmade juhid; nad on distsiplineeritumad, empiirilisemad ja paranoilisemad; – innovaatilisus iseenesest ei ole kaootilises ja ebakindlas maailmas trumpkaart; tähtsam on oskus leida uuenduste õige määr, siduda loovus distsiplineeritusega; – lähtumine põhimõttest, et juhtimistegevus «kiires maailmas» nõuab alati «kiireid otsuseid» ja «kiiret tegutsemist», on hea viis surma saada; – silmapaistvad firmad muutuvad teisenenud maailmale reageerides vähem kui võrdlusfirmad. Autorid heidavad tavatarkusele väljakutse selliste mõtlemapanevate, tabavate ja äärmiselt praktiliste mõistete abil nagu «10x-juhid», «20-miiline marss», «kõigepealt tulistage püssist, siis kahurist», «juhtimine pealpool surmajoont», «suumige välja ja siis uuesti sisse» ning «SMaCi retsept». Ja lõpuks, viimases peatükis, esitavad Collins ja Hansen oma kõige provokatiivsema ja originaalsema analüüsi, defineerides, kvantifitseerides ja uurides juhuse osa. Silmapaistvatel firmadel ja juhtidel, kes need üles olid ehitanud, ei vedanud rohkem kui võrdlusfirmadel, kuid nad oskasid juhuse paremini enda kasuks tööle panna.
See raamat on klassikaline Collins: levinud tõekspidamisi kummutav, andmetele tuginev ja meeliülendav. Koos Hanseniga näitab ta veenvalt, et isegi kaootilises ja ebakindlas maailmas on silmapaistvus otsustavuse, mitte pelgalt juhuse küsimus.
