«Mis teeksite te kõige enne,» küsis naaber uuesti, «kui näiteks teid valitakse Eesti kuningaks?»
«Nooh,» noogutas Mugelmann saladuslikult pead, «küllap mina juba teaksin, mis teha.»
«Vist küll kaotaksite üüriseaduse juba esimesel päeval?»
«Tingimata. Ja veel muudki teeksin.»
«Kas parlamendi saadaksite laiali või jätaksite alles?»
«Hmh, parlament…» urises Mugelmann pahaselt nagu Kiplingi kass, kes armastas kõndida üksipäini. «No niisugusel kujul, nagu see on kestnud seni, ei jätaks ma seda – mitte iialgi!»
«Aga missugusel kujul siis?»
«Esimene asi – nolgid välja; asemele need, kes maailmas juba on elanud ja olnud.»
«Tähendab, te ise nimetaksite rahvasaadikuid?»
«Nojah, kas või nimetaksin… ükskõik.»
«Pai härra, aga need ju siis polekski rahvasaadikud.»
«Ükskõik, kes nad oleksid, igatahes aru peaks neil peas olema.»

Oskar Lutsu loomingus on naljakatel vestetel ja följetonidel kaalukas koht. Följetonide lühike vorm võimaldas Lutsul reageerida kiiresti igapäevastele sündmustele nii tavainimeste kui ka poliitikute või rahahaide elus. Lutsu muhedad ja muigamapanevad lood sajanditagusest elust nii maal kui linnas on kohati ootamatult tänapäevased ning väärivad kindlasti kohta ka maailmakuulsate anekdoodi- ja naljameistrite loomingu kõrval.