Vana-Liivimaa sisepoliitilisest ajaloost kirjutaja ei pääse üle ega ümber nähtusest, mida tuntakse maapäeva nime all. Tegemist on kaasaja terminoloogiat kasutades protoparlamentaarse institutsiooniga, mille selgemad raamid said paika 1420ndatel aastatel. Kas tegemist oli tüüpilise seisusliku esindusorganiga, nagu need keskajal pea kõikjal Euroopas tekkisid? Kuid kas näiteks keskaegsel Inglise parlamendil ja Prantsuse generaalstaatidel ongi midagi ühist Liivimaa maapäevaga? Või kujunes kohalik maapäev hoopis Saksamaa vastavate institutsioonide eeskujul? Raamatus otsitakse Liivimaa maapäeva juuri. Autor on veendunud, et maati on protoparlamentaarsete institutsioonide genees erinev ning et arenguliste paralleelide otsimine ei tohi tähendada arengukäikude samastamist. Liivimaa maapäeva kujunemise võtit tuleb otsida siinsest riiklikust ülesehitusest, võimustruktuuridest ning üksikute poliitiliste jõudude suhtluspraktikast, mis on selgemini jälgitavad 14. sajandist. Autor annab ka vastuse küsimusele, kas pärast geneesietapi läbimist tõusis maapäev kohaliku poliitilise elu keskmesse.
