Kunsti- ja arhitektuuriajaloolane Ants Hein on selle uurimustöö tarvis kogunud materjali juba aastakümneid: kõigi muude teemade kõrval on ta teinud märkmeid ka otseselt käsilolevasse teemasse mitte puutuvast eluolust. Nii sai kokku uurimus vanaaja pulmakommetest, käesolevas raamatus on neid käsitletud 1550. aastast kuni 1870. aastate lõpuni. Autor laseb kõnelda allikail endil – neid on üle 120 –, tekstinäited on varustatud kommentaaridega. Pildimaterjal pärineb paarikümnest kollektsioonist. Põliseestlaste kõrval pole unustatud teisigi siinmail elanud rahvakilde nagu rannarootslased ja vadjalased.

Ja jälle tuleb tõdeda, et meie rahvusromantilisse maailmapilti lüüakse mõra. 1550. aastal võttis eesti mees naise nii: »… vaatab ta ise välja tüdruku, kes talle meeldib, läheb oma sõpradega, keda ta on selleks kaasa kutsunud, siis sinna, peidab end seal selle maja juures ära, kus tüdruk elab, ja jääb ootama, kuni too välja ilmub; siis jooksevad nad peidust välja tema juurde, võtavad ta vägisi kinni, heidavad ta selleks varutud saani ja kihutavad temaga koju.»