Nad istusid taevassinisesse autosse ja sõitsid otseteed lähimasse sadamasse, kus purjelaev ankrus seisis. Mõlemad hobused traavisid takka järele.
«Ahoi!» ütles vanaema jämeda häälega, kui nad mööda vetruvat laevale läksid. «Me seome auto ja hobused peamasti külge, et nad kõrge lainega üle parda ei läheks.»
«Ahoi» oli meremeeste keel ja »üle parda» samuti. Sellega pidi Andi nüüd harjuma.