Sisu:
- Enesest ja teistest
- Päike ja varjud
- Muld
- Igaviku lävel
VARJUDE VANG
Me oleme kadunud pojad.
Meid peksnud on vihmasaod.
On võõraste kätes me kojad,
maad, metsad ja põllujaod.
Me oleme tormidest laastat -
kõik, iga naine ja mees.
Ja möödunud kannatusaastad
on ikka me silmade ees.
On kõikuv me elutee alus
ja võõraks muutub me keel.
Ja vangilaagrite valus
kord murdub me mehemeel.
Maapakku mind paiskasid tuuled,
kui algas lehtede lang.
Nüüd kirjutan kurbade luulet,
ma maapao varjude vang.
