Rahvas, kes ise nii kaua on äganud võõra surve ja terrori all, see rahvas peaks kogu oma olemusega austada oskama enesemääramise ja enesevalitsemise hüvesid kui ka kohustusi, mitte aga neid enesehävitamiseks rakendada laskma.

Rahvas, kes ise nii kaua on moodustanud ainult käsutatava alamkihi ja orjadepartei, see rahvas peaks kogu oma koosseisus hinnata oskama üheõigusluse ja isikuvabaduse väärtusi, mitte aga neid rikkuma kuni opositsiooni lämmatamise ja teisitimõtlemise «tasalülitamiseni».

Rahvas, kes ise nii kaua on hoitud eemal kultuurelust ja vaimulähedusest, see rahvas oma valimikus ei tohiks rahulduda ebaproduktiivse kohvikukultuuri ega väimulähedusega äritegemiseks.


Sisu:

• Esimesest vabariigist teise üleminekuaja mentaliteedist
• Kuidas «vanad» ise on kasvatanud omale järglasi ja «uusi inimesi»?
• Kultuurikriisi pöördepunkti