Vello Lõugas oli erakordselt laia haardega ja väga suure töövõimega arheoloog. Muinasteaduse kõrval tundis ta suurt huvi ka hilisema ajaloo vastu ja kohtades, kus parasjagu kaevas, ka selle paiga kohaliku ajaloo vastu. Eestis pole olnud teist nii paljude ettevõtmiste algatajat arheoloogi. Hämmastav oli tema puhul, et lisaks vene, inglise, saksa, soome ja rootsi keele valdamisele õppis ta selgeks ka läti ja leedu keele, neist viimase lausa sellisel tasemel, et ei saadudki aru, et tegu on eestlasega. Nende kahe keele oskust pidas Lõugas Eesti arheoloogiaga tegelemisel väga oluliseks ning õpetas neid ka oma noortele kolleegidele. Tema ekspeditsioonidel said üliõpilased ülevaate mitte ainult muististest, mida parasjagu kaevati, vaid ka selle uurimise seostest Eesti ning naabermaade ajalooga. Vello rääkis kaevamisseltskonnale ka sellest, mida me veel ei tea ning mida peaks tulevikus uurima. See kõik oli innustav, põnev ning silmi avav.
Kahjuks lõppes Vello Lõugase elutee ebaõiglaselt vara. Kindlasti oleks ta suutnud anda Eesti ajaloole veel nii mõndagi vajalikku. Kuid Vello panus Eesti arheoloogiasse ja eriti temaga suhelnud noorte arheoloogide meelsuse arendamisse on hindamatu. Ei ole palju neid õpetlasi, kellest võime rääkida kui koolkonna loojast, Vello Lõugas oli seda kindlasti. Olgu käesolevate kaante vahele kogutu meenutus ja tänu tema õpilastelt.
Ants Kraut
Mati Mandel
