Mind tapeti. Sest ma elasin.
Mind tapeti noorelt; ma ei olnud veel kahtkümmend viitki täis. – Ei olnud minu süü, et mu noorus jäi aega, kus elavate jaoks tuli tihti surra ning surnute nimel elada. Ainult et elada oli siis teinekord raskemgi kui surra, aga surra ei ole kunagi kerge.
Mina peaksin seda teadma.
Surma hinda arvasin end teadvat juba siis, kui olin alles poisike. Ja vahest rohkem kui miski muu õhutas see teadmine mind neljakümne neljanda aasta sügisel ajama piirivagu kahe maa vahele.
Just seda piirivagu sellele maale.
See vagu oli mul alles hoopiski alguse peal, kui põllule tuli Rääste Jaagup. Käed sügaval jopitaskus, jäi ta just hobuse teele seisma, kuigi sinna olid tikud maasse sisse löödud ja ta polnud mõni linnamees, kes maad ega vagu poleks teadnud. Aga Jaagup seisis just vao peal ees ja ma ei võinud talle ometi hobust selga ajada, ning vagu kõveraks tõmmata veel vähem. Eks andsin siis hobusele hingetõmmet, kuigi olin alles asunud vaole ja olin sellest kõigest parasjagu kärsitu ning ka ilm juhtus künni jaoks niisugune, et annaks ainult soovida.
Aga Jaagup seisis mul vao peal ees ega pannud seda kõike miskiks.

Mina, Lauri Pent – künnimees

Mina, Helmuth Ass – põletusohver (pealkirja all «Veri mullal»)