Romaanis käsitleb autor mõisa ja maarahva teemat uudsest vaatenurgast. Mõis kui tegevuspaik pole varem eesti kirjanduses sel määral käsitlemist leidnud. Kirjanik vaatleb viiekümne aasta pikkust perioodi Verioja mõisa ajaloos – 19. sajandi viimasest veerandist kuni Eesti iseseisumisaja esimeste aastateni.

Veriojast käivad üle 1905. a sündmused, Esimese maailmasõja lahingud, 1917. a punane terror ja lõpuks Vabadussõda, mille järel jagatakse maarahvale ajalooliste vaenlaste kasutuses olnud maad. Romaani peategelane on Verioja uus mõisnik, Venemaalt saabunud rittmeistrist parum Gottlieb Felder-Sternberg, kes loodab isalt päranduseks saadud rahaga korda teha viletsa ja soise maanurga Lõuna-Eestis. Tema prototüübiks on peetud kuulsat Sangaste krahvi Friedrich von Bergi (1845–1938), kes on tuntuks saanud kui teraviljade, eeskätt rukkisortide aretaja.

1917. aastal vene punaste poolt kordasaadetud kuritegude kujutamise tõttu paigutati romaan nõukogude ajal erifondi.