Suguvõsauurija tahab ausalt kirja panna oma sugulaste lood, välja uurida «kogu tõe». Kuid mis ontõde, kui räägime ajaloost? Mäletatakse ju lünklikult, asgeli põris valesti, tõsiasjutõlgendatakse nõnda, et nad teeniksid meie praegusi huvisid. Unustatud, välja uurimata ja maha vaikitud faktide asemele tungivad väljamõeldised. Kui aga kõike olnut kriitikameeleta kaasas tassida, siis pressib ajalugu otse ribidesse ega jäta elamisruumi. Võtmetegelaseks saab vombat, austraalia kukkurloom, kes aitab inimestel vabaneda tükikesest tülikast ajalookoormast.
«Vombat» esietendus Eesti Draamateatris 29. märtsil 2009, lavastaja [i:954].

[i:1463] on oma loomingus sageli ühtaegu teravalt, nukralt ja naljakalt võtnud teemaks eestlase enesepildi. Tema mängulisel käsitlusel eestlaste ajaloo dogmadest on olnud rahvusteadvusele teraapiline mõju.