«Ja ma kõndisin kodu poole ja mõtlesin, et võib-olla peaksin ma kõigele vaatamata selle loo kirja panema. Loo Stellast, Alexist, endast ja oma vanematest ning ka Sandist, Amirist ja Tommi Hjeltist. Ja ma mõtlesin, et selles loos peab olema palju rohkem tõtt kui «Sepapargi unistajas» ja teistes lugudes, mis ma olin kirjutanud. Sest me elasime säärasel ajal, nagu me elasime. Sest et on pimedust ja sest et on valgust. Ja siis järgmine vastumeelne mõte: sellisel juhul tuleb minulgi kohtuda valguse ja pimedusega iseendas.»
Tuntud ja tunnustatud soome-rootsi kirjaniku Kjell Westö (snd 1961) romaani «Väävelkollane taevas» tegevustik hargneb päikselistest 1960. aastatest meie pimedasse aega. Lihtne Helsingi poiss tutvub maal suvitades jõukasse ja mõjukasse Rabelli suguvõssa kuuluva endavanuse Alexiga. Tänu sellele sõprusele saame lähema pilgu heita suguvõsale ja selle klantspinna all peituvatele saladustele. Poiss armub Alexi õesse Stellasse, nende suhted kestavad aastakümneid, ikka armastades ja tülitsedes, lahku minnes ja kokku saades, kui maailm samal ajal nende ümber muutub ja nende ellu sekkub.
See eepiline Helsingi kirjeldus käsitleb põlvkondi, peresuhteid, armastust ja sõprust, kuid näitab ka kriitiliselt, kuidas klass ja keskkond, kust me tuleme, meid mõjutavad ning meie unistusi ja mälestusi kujundavad. Mõjutused tulevad ka meid ümbritsevast maailmast ning taevas, mis lapsepõlves oli süütult sinine, omandab kollakaid toone, millega tuleb õppida elama, ilma et kalgistuks. Romaan on tugevaks jätkuks Westö varasematele teostele, aga pinged ja värvid on veelgi jõulisemad.
«Väävelkollane taevas» on psühholoogiline romaan armastussuhetest. Peale armastuse käsitleb see sõprust, seksi ja seksuaalsust, tehes seda märksa sügavamalt kui traditsioonilistes armastusromaanides.
Topi Lappalainen, Arbetarbladet
Kjell Westö suureks teemaks on see, kuidas aeg meid kõiki vormib.
Ann-Christine Snickars, Åbo Underrättelser
Samal aastal, kui Soome tähistas oma iseseisvuse 100. aastapäeva, ilmus sügisel parim rootsi romaan Soomes.
Björn Wiman, Dagens Nyheter
