«Surnud inimeste rõivad ei pea kaua vastu. Nad kurvastavad nende järele, kes neid kord kandsid.»
Erinevalt teistest Middleton Halli hoolealustest on Stella kena ja elegantne ning täie mõistuse juures. Ta hoiab oma saladusi enesele ega avalda midagi minevikust. Vaid noor hooldusõde Jenny aimab, et hoolealuse südames on mingi tume ja valuline saladus. Ja ainult Jenny tõttu ei vii Stella saladust enesega hauda kaasa.
Vestlustest Stellaga paneb Jenny tükkhaaval kokku vastused tekkinud küsimustele. Miks näib Stella nii kohutavalt pelgavat autosõitu? Miks pole ta müünud maja, mis seisab tühjalt ja millest keegi, isegi mitte ta oma lapsed, ei tea? Mis võis küll juhtuda ses majas, mis on aastatetaguse tragöödia võti?
Kasutades tühja maja armsamaga kohtumiseks, avastab Jenny puutumatult seisnud asju: maali, laiguti kõrbenud kleidi, pikkamööda laguneva auto. Ent alles siis, kui Stella pärandab Jennyle magnetofoni ja kassetid lindistatud minevikusündmustega, paljastub viimaks kohutav tõde.
Köitvas põnevusloos, milles olevik ja minevik nii oskuslikult kokku on põimitud, demonstreerib Barbara Vine jälle oma haruldast meisterlikkust vallata nii tegelaskujusid kui narratiivi.