Prantsuse filosoof, kirjanik ja psühhoanalüütik Julia Kristeva käsitleb oma essees «Võõrad iseendale» (1988) nüüdismaailmas üha olulisemaks muutuvat küsimust: kuidas suhtuda mujalt tulnutesse, võõrastesse.

Kristeva käsitleb ksenofoobia küsimust nii ajaloolisest kui ka tänapäevasest vaatenurgast: vaatluse all on võõrad antiigis ja keskajal, valgustusajal, Prantsuse revolutsiooni päevil ja nüüdisaja Euroopas (eelkõige Prantsusmaal). Ta võtab vaatluse alla suurkujud, kes on mõtisklenud võõruse üle (nt Rabelais, Montaigne, Erasmus, Montesquieu, Diderot, Kant, Herder, Camus ja Nabokov).

Kristeva käsitlus on kokkuvõttes psühhoanalüütiline ja tugineb Freudi seisukohale «ebaõdusust tekitavast võõristusest», nentides tervikliku identiteedi võimatust ja indiviidi sisemist mitmetiolekut ning jõudes järeldusele, et võõraviha tuleks kanaliseerida arusaamisesse, et me kõik oleme võõrad ka iseendale.