«Minu lapsepõlv ja noorus möödusid Räpinas, Eesti Wabariigi aegsel Võrumaal. Elu oli ilus, mis sest, et jõukust ei olnud. Ent siiski suutsid ema ja isa, kes tulid 1923. aastal koos minu venna ja õega Siberist Eestisse tagasi, ehitada endale maja.

Ajad muutusid kiiresti. Käisin koolis kolme valitsuse all: algkoolis Eesti ajal, Räpina Aianduskoolis Saksa ja Vene ajal. Elasime vallamaja kõrval. Kui hakati püüdma metsavendi, paigutati meie majja NKVD ohvitseride köök ja söögikoht. Need olid hirmurohked kuud, seda enam, et vend oli Saksa tööteenistuses ja me ei teadnud tema saatusest midagi...

1949. Elu oli pärast kevadist suurküüditamist eriti masendav. Siis otsustas Räpina näitering teha vabaõhuetenduse, Bornhöhe «Tasuja». Lavastasid Rudolf Roosa ja Valdo Pärnaste. Suvel antigi mitu etendust Võrumaal, isegi hobused ja ratsanikud olid. Mina olin suflöör. Kaanepildil olen ma laenatud kostüümis. Kõik dekoratsioonid ja rekvisiidid etenduse jaoks tegi Valdo...

Üsna pea pärast sõda sai selgeks, et oodatud Valge Laev ei saabu. Tuli leppida saatusega. Ent vabaduse tuuled hakkasid siiski puhuma ja Eesti Vabariik taastati! Olen uhke, et mu tütar Eve aitas kaasa Vabariigi tulekule ja tema tõttu sain ka mina sellest jõudumööda osa võtta – koos nende tuhandete inimestega, kes kandsid Eestit kogu aeg oma südames.

Kõigist nendest aegadest ja sündmustest jutustabki see raamat.»