Teine, täiendatud trükk.

Proloog
Wana laterna wõip konnegi nukan wedeldä,
Tõllahoonen, sahwrin wai pööningul.
Wõip ka armastajil salatsel kõnningul
Ollen täheks, nii sõbralikult sädeldä.

Ent mis om üts poognalamp? Wõlts päiwlik,
Paras noile, kel ütskõik, kas päiw wai üü.
Wana laterna ennegi sääl algap oma tüü,
Kon puudub kõik, mis närwlik nink näilik.

Sis temä hingitsep keemisen tasasen,
Werewän huminan, nii omatsen, kodusen.
Nink päiwä aigo, palango ootusen
Saisap nii wiltu, kui wäsünü, kui magaden.