Stefan Żeromski (1864–1925), keda on nimetatud poola kirjanduse südametunnistuseks, oli üks väljapaistvamaid poola proosakirjanikke, XX sajandi esimesel veerandil ei kahelnud keegi – isegi mitte kirjaniku vaenlased –, et Żeromski on Poola tähtsaim romaanikirjanik. Imetlust äratasid Żeromski erakordne kaastundevõime, erapooletus ja romaanide dramaatiline faabula.

Romaan «Õhus on kevadet» näitab läbi noorukese Cezary Baryka kujunemisloo Poola progressiivse intelligentsi probleeme enne ja pärast 1918. aastat, kui taastati omariiklus. Romaani esimene osa «Klaasmajad» räägib Cezary noorusest Bakuus ja tollastest veristest sündmustest seal, samuti vaevarikkast reisist koos isaga läbi Venemaa Poola poole.

Romaani keskne osa kujutab paari Nawłoći mõisas veedetud kuud, kus Cezary langeb isevärki armunelinurka (Czesław Miłosz on Nawłoći osa nimetanud jõuka maašlahta elu parimaks kirjelduseks poola kirjanduses).

Teose kolmandas osas «Tuul idast» on Cezary tagasi Varssavis ning temas peavad võitlust vastakad – bolševistlikud ja patriootlikud – tõekspidamised.