Pealkirjast hoolimata ei tohiks «Õlleromaani» võtta kui joomatuurikroonikat. Need kolm meest, kelle kulgemist Helsingi Kallio linnaosa tänavatel me ühe ööpäeva jooksul jälgida saame, ei ole nii-öelda jooma peal väljas, vaid lihtsalt elavad oma elu ja seda päeva.
Tõsiasi, et nii ühe kui ka teise jooksul pruugitakse ohtralt joovastavaid jooke, ei tee sellest kuidagi erilist, see lihtsalt on nii, nende elu on selline. Lihtne ja keeruline korraga, sest meeste suurem siht (kui see üldse olemas on) sellest loost ei selgu, aga väiksemad, nii-öelda etapieesmärgid, muutuvad aina keerulisemaks ning koos sellega ka probleemid, mille üle mõeldakse.
Ja tegelikult on ses loos ka neljas oluline tegelane, seesama Kallio linnajagu Helsingis oma inimeste, kohtade, lõhnade ja tabamatult koduse allakäinud atmosfääriga.
Mikko Rimminen (s. 1975) sai laiemalt tuntuks just oma debüüdi, 2004. aastal ilmunud «Õlleromaaniga». 2010. aastal pälvis ta Finlandia auhinna romaani «Ninapäev» («Nenäpäivä») eest. Praeguseks on temalt ilmunud kaks luulekogu ja neli romaani, viimased on peale teravmeelse süžee äratanud tähelepanu ka omapärase keelekasutuse ja jutustamisstiili tõttu.
