Ühel soojal juulikuu õhtul 1941. aastal, kui Eestist lääne pool käis juba ilmasõda, pidasid väikese Jannu koduküla mehed kinni ühe naaberkülast pärit naisterahva. Tema asjade hulgast leidsid nad plekist nõu bensiiniga. «Tahtsid midagi põlema pista, raisk?» vandusid kolm meest seepeale üksteise võidu. «Ennäe, kus mul Stalini käsilane väljas!» Ja jätkasid siis murelikult: «Mis temaga teha? Kaikaga maha lüüa pole ka justkui õige asi?» «Paneme ta kuskile keldrisse ja ootame sakslaste sõjakohtu kohaletuleku ära.»

Kruusaaugu ühe serva alla oli küüditamissuve algusajal uuristatud «maa sügavusse suunduv» peidukoobas. Pererahvas teadis selle asukohta ning pidi hädaohu korral märkamatult peidupaika pagema. Ühel juulikuu õhtupoolikul hakkas külavaheteelt kostma mootorimüra. Seda kuulis hästi ka kolmeaastane Jannu – ta tundis juba autode hääli –, aga see põrin oli talle tundmatu. Poiss sai aru, et on aeg pageda peidukoopasse. Kuid üle õue joosta enam ei saanud: seda võidi märgata! Nii puges ta karjaköögi uksest sisse ja peitis end ruumi nurgas püsti olevate laudade taha. Õige varsti jõudis kummaline mootoripõrin juba taluõuele. «Noh, nüüd on nad siis kohal, need võõrad äraviijad onud,» mõtles Jannu ning püüdis olla nii väike, kui vaid sai. Seepeale kuulis ta õuelt ja hoonete ümbrusest oma nime hüütavat, kord ligemalt ja kord kaugemalt. Lõpuks jäi kõik täiesti vaikseks…

Ühel 1986. aasta aprilliööl anti Kiievis NSV Liidu sisevägede polgus ootamatult häiret. Kõik ajateenijad ja ohvitserid said käsu täisrelvastuses ja soomukitega kiiresti ettenähtud kogunemispaikadesse liikuda. Sõdurid ja seersandid, kes olid juba unne suikunud, ning kodudest välja käsutatud ohvitserid olid ühtviisi üllatunud. Ja kui relvade kiire kaasahaaramise käsule järgnes korraldus tirida soomusmasinatesse kaasa ka igamehe aatomisõja kaitsevahendid, muutusid mehed murelikuks: on siin käimas õppus või täismahus tuumasõda? Ent infot ei jagatud ja teadmatuse paine üha kasvas. Lõpuks, kui varajastel hommikutundidel sai teatavaks, et häire ja õiste manöövrite põhjuseks oli üks plahvatanud ja õhku lennanud aatomielektrijaam kusagil Tšornobõlis, puhkes sõdurite hulgas spontaanselt üleüldine juubeldamine ja kajasid rõõmuhõisked: «Hurraa! Õhku lendas vaid üks aatomielektrijaam!» Kõigile tundus alanud hommik nii hea, nii ilus, nii tavapärane…