Ferenc Molnári tundelisi, soojatoonilisi teoseid iseloomustab kerge, elav kirjutamisviis, tasakaalustatud kompositsioon, suurepärane atmosfääri loomise võime ja tundlik, täpne hingeelukujutus.
Lühiromaan «Ühe peremeheta lootsiku lugu» on peenelt juugendlik armastuslugu, meeleolukate, värvikate momentvõtetega, tundelis-sensuaalse psühholoogiaga. Täiskasvanulikult arukas, aga veel lapseliku tundemaailmaga tütarlaps kasvab lugeja silme all naiseks. Vara küpsev armastus toob kaasa varaseid hingevaevu. Oma kangelanna ülemäärast tundelisust tembib Molnár huumoriga, tema suureks tundeks võimelist puhast, lapselikku hinge kujutab aga mõnevõrra nostalgilises valguses.