Organisatsioonid on oma loomult keerulised ja nii sunnibki juhtide tugev instinkt lihtsust ning korda taga ajama. Just sellepärast räägitaksegi, et organisatsiooni kultuur on ühtne, plaanidest tuleb kinni pidada, töö peab olema korraldatud ette antud eesmärkide järgi, inimestest tuleb kujundada mitmekülgsed töötajad ning meil kõigil tuleb üksteise tööle hinnanguid anda, sest vaid nii vastame kõige täpsemalt juhtimise, tõhususe ja potentsiaali ettemääratud mudelitele.

Need tavad on sedavõrd juurdunud, et pole lihtne näha, mida need sügavalt ekslikud süsteemid, protsessid ja tööriistad endaga kaasa toovad. Koos moodustavad need õigustuse peaaegu kõigele, mis meiega tööl toimub – kuidas meid ametisse valitakse, mille järgi hinnatakse, kuidas koolitatakse, mismoodi tasustatakse, edutatakse ja vallandatakse.

Lähemal vaatlusel selgub aga, et sellel kõigel pole põrmugi alust. Neid võiks nimetada valearvamusteks või müütideks, millest üheksa kõige levinumat on selles raamatus kirjas.

Esimesed kolm peatükki küsivad, miks organisatsiooni kultuuri, plaane ja eesmärke nii otsustavalt peale surutakse, ning kuidas jõuda niikaugele, et me end ise rohkem kokku võtaksime. Järgnevad peatükid tegelevad inimloomuse ja sellega, kuidas nii end kui ka teisi kõige paremini arendada. Kaheksas peatükk uurib, miks seatakse eeskujuks tasakaalu, et seejärel juhita tähelepanu sootuks teistsugusele pürgimist väärt sihile. Viimane peatükk aitab aga mõista, miks juhtimisoskust nii kõrgelt hinnatakse, ning näitab, mis paneb meid tegelikult teistele järgnema ja jäägitult nende visioonidele pühenduma.