Luulekogu on lüürilis-traagilise põhitooniga. Esimesed osad sisaldavad tagasivaateid lapsepõlve, looduse- ja lembeluulet. Domineerima jäävad aga lõpuosade sügavast murest kantud luuletused, ainukese elu möödumise, oma rahva ja Maarjamaa saatuse pärast. Viimaste aastate luules jätkub sõnumituule laad traagilisemal kujul, tingituna poliitilisest olukorrast Eestimaal.
LAULAN SELLEST millest süda tulvil - laulan siis, kui vaikida ei saa.
Ei saa laulda kevadest ja lilledest, kui on kaalukausil isamaa.
Ei saa laulda õhtupäiksekullast, kui on verest punetamas Maa!... 1989
