Milline õnn on olla eikeegi. Istuda
tähtsusetu uberiku akna all ja vaadelda,
kui ilusasti õitseb roosa pelargoonium.

Ma juubeldan, kui minult küsitakse nime.
Siis ma ütlen selle nii tasa, et pean kordama.
Nii tasa, et kellelegi meelde ei jääks.
Et keegi ei saaks öelda: «Aa, see on see...»

Oma elu teisel poolel olen hakanud
armastama rohelist värvi.

Milleks vahtida kaugusesse, õnn on ju
siinsamas metsa rohelises rahus, möödunud
õnnetuse õlgadel, kodutee kummelimurul.
Õnn on elada eikellegina.