Jaanuari lõpul, kui esimene soe kirsipuuaedadest üle hoovanud, lõhnavad need hästi. Keskpäeval kerkib kuskil vaikses kohas (kui päike soendab) nukrat, vaevalt tuntavat kirsipuukoore lõhna ühes sulava lume mageda rõskusega, ühes lume ja surnud lehestiku alt paljastuva maa võimsa ja iidse vaimuga. Peen paljuvärviline aroom püsib aedade kohal visalt kuni sinetava videvikuni, seniajani, kuni haljendusega kaetud kuusarv oksaraagudest läbi pole tunginud, kuni täissöönud jänesed pole jälgede härmaseid täppe lumele heitnud... Siis aga toob tuul stepiharjalt aedadesse pakasest kõrvetatud koirohu kõige peenemat hingust, päevased lõhnad ning helid sumbuvad, ja mööda koirohtu, rohupadrikuid, kõrrepõllul luitunud kukeleiva taimeid ning sügiskünni lainelisi mättaid tuleb ida poolt öö, kuulmatult nagu hall emahunt, jättes videviku varjude lohistusi nagu jälgi oma järele steppi.
