Eesti silmapaistva romanisti M. Metsanurga kaks ajaloolist romaani - »Ümera jõel» (1934) ja «Tuli tuha all» (1939).

Teosega »Ümera jõel» algas ajalooliste ainete viis aastat kestnud intensiivne esiletung eesti proosas.
Romaan kujutab eestlaste muistse vabadusvõitluse algust. Maa ja rahvas elas alles sõltumatuses, kuid vabaduse kaotamise oht oli silmanähtavalt lähedal. Liivlaste ja latgalite maal olid sakslased end juba kindlustanud, oli alanud nende rünnak eestlaste vastu. Väga nappi ajaloolist andmestikku aluseks võttes kirjutas Mait Metsanurk mõttekujutusliku tegelaskonna ja intriigiga ning valdavalt ka mõttekujutusliku sündmustikuga romaani. Seejuures püüdis ta kõiges jääda võimalikult tõenäose piiridesse ning tuli sellega hästi toime. Nii sündis ka Mägiste vanem Vello, «väikese ja vaese kihelkonna poolenisti isehakanud käskija» (F.Tuglas), kes oma sisemist ebakindlust ja väliseid takistusi ületades tõuseb tõeliseks vanemaks, jõuab tekkinud poliitilise olukorra tunnetamiseni ning sellele vastava tegutsemiseni.
M.Metsanurk kujutab romaanis ajalooallikate järgi tundmatut Mägiste kihelkonda ning selle samavõrra mitteajaloolist vanemat, kellel ta laseb siin juhtida selliseid 1210. aasta hilissuvel toimunud ajaloolisi sündmusi, nagu eestlaste vasturetk, Võnnu piiramine ja taganemisel toimunud võidukas Ümera lahing.


«Tuli tuha all» elustab hoopis teist aega ja teist olukorda. Rahvas elas orjuses, võõramaiste vallutajate ikkes, ning vägivaldsele väljaastumisele ei saanud seada mingeid vähegi kaugemaleulatuvaid eesmärke.
Romaani tegevus toimub aastatel 1695-1697, maad ja rahvast laastanud suure näljahäda ajal. Hukkus ligikaudu viiendik tolleaegsest maarahvast - umbes 70 000 inimest. Jutustus sellest, kuidas Laeva mõisa talupoeg Piiri Tõnu vankumatu visadusega oma peremeheväärikust ja õigusi kaitseb, kasvab laastava näljahäda ahistuses ühte võitlusega, mida rahvas peab oma olemasolu eest.
Ülo Tonts