See raamat on järg mõned aastad varem ilmunud raamatule «Šamaani naer». On võimalik, et õnnestub eesti keelde tõlkida ka kolmas selle autori teos «Šamaani tähed», mis oleks siis järg käesolevale teosele.
Psühholoog Vladimir Serkin kirjutas pärast juhuslikku tutvumist inimesega, keda kõik teda ümbritsevas inimesed pidasid šamaaniks, 2000-date aastate alguses raamatu «Šamaani naer». Selles on kirjanduslikult töödeldud fragmendid tema päeviku lehekülgedest ja dialoogidest inimesega, kes elas ebatavalist elu ja suhtles mitte ainult inimestega, vaid ka teiste olevustega, vallates mitmeid imepäraseid oskusi.
2010-datel aastatel kirjutas ta sellele järje «Šamaani vabadus». Praegu töötab ta Moskvas, kuid käib sageli oma kodulinnas Magadanis ja kohtub Siberi idaosas liikudes kohalike šamaanidega. Nendes raamatutes kirjeldatud Šamaan on tema sõnade põhjal koondkuju Siberi kirdeosas siiamaani elavatest ja tegutsevatest šamaanidest. Vahepeal represseeriti nõukogude ajal šamaane ja vangistati neid, praeguseks aga on need taas tagasi rahva sekka tulnud, sest selles Siberi osas pole elutingimused suures osas hoolimata maailma üldisest arengust eriti palju muutunud.
Kui vaatate kaarti, näete, et Magadani oblasti ja Tšukotka pindala on kokku suurem kui pool Venemaa Euroopa-osa. Oblasti statistikavalitsuse andmetel elas Magadani oblasti territooriumil 2005. aasta 1. jaanuari seisuga 174000 inimest, Tšukotkal aga 2002. aasta rahvaloenduse andmetel veel tunduvalt vähem. Neist elab üle 100000 inimese Magadani linnas ja umbes 40000 inimest asulates kahesaja kilomeetri raadiuses Magadanist. Ülejäänud elavad asulates, mis asuvad põhiliselt ainsa selle piirkonna teetrassi ääres. Need asulad on olemas ainult sellepärast ja nii kaua, kui seal kaevatakse kulda. Kullavarude vähenemise tõttu väheneb ka asulate ja inimeste arv. Sajad tuhanded või miljonid ruutkilomeetrid taigat, tundrat, mereranda ja jõgede kaldaid, tasandikke ja mäeahelikke alles ootavad inimeste poolt asustamist.
Siin pole ega ole kunagi olnud sotsialismi ega kapitalismi. Poliitika paistab siit vaadatuna mõttetu ajaraiskamisena, millel pole mitte midagi tegemist reaalse eluga. Euroopa riigid näivad olevat kaardilt vaadates tillukesed, ära vaevatud, saastatud ja ülerahvastatud maakillud. Nende enese tähtsaks pidamine ja suur paatoslikkus juttudes neist näib nende täieliku kasutuse pärast ning mõju puudumise tõttu reaalelule Siberi põliselanikele arusaamatu. Raamatus kirjeldatakse inimeste elu ja tegevust tundras ja taigas.
